1. TARK-mudel aitab algselt ähmased unistused muuta selgelt saavutatavateks eesmärkideks.

TARK (Tartu Ülikool, 2019) on akronüüm iseloomustamaks eesmärki, mis on:

1) Tulemustele orienteeritud ja tõenduspõhine 

Kuidas sa tead, et oled sihile jõudnud? Kui su üldine eesmärk on näiteks "parandada oma keemiaoskusi", siis tuleks lisada eesmärgile mõõdetav näitaja, mille põhjal saad hiljem eesmärgi täitmist kontrollida. Näiteks: “Parandan enda keemia-alaseid oskuseid, lahendades kolm lisaülesannet igast peatükist".


Määra kindel ajaline piirang ehk tähtaeg. Näiteks: "Õpin järgmise kuu jooksul iga päev 20 minutit". Eesmärgil on kindel tähtaeg ja tegevusele kuluv aeg. 


Eesmärk peab olema inspireeriv, pingutusele motiveeriv ning jõukohane. Näiteks kui Sa tead, et Sul on väga keeruline uusi asju meelde jätta, ei ole mõistlik panna eesmärgiks "õpin kõik perioodilisustabeli elemendid nädalaga pähe". Enda piire arvestades võiks eesmärk olla “õpin iga päev järgmise kuu aja jooksul pähe kolm perioodilisustabeli elementi.”


Määra selgelt ja üheselt mõistetavalt, mida sa soovid saavutada. Näiteks: "Ma loen igal nädalal ühe bioloogia-alase artikli ja teen selle kohta kokkuvõtte."

2. Suur karvane eesmärk aitab hoida pikaajalist motivatsiooni

Suur Karvane Eesmärk on nagu kooli lõputunnistus – midagi, mis alguses tundub kauge, kuid mis tegelikult sunnib meid iga päev natuke pingutama. 

Õpingud nõuavad igapäevaselt väikeseid ja suuremaid pingutusi. Selleks, et raskustega toime tulla, on hea seada endale üks suurem eesmärk, mida endale aeg ajalt meelde tuletada. Suur karvane eesmärk annab seega suuna ja inspireerib tegutsema ka keerulisematel hetkedel. 

Näide: "Soovin saada sisse riigigümnaasiumisse, selleks keskendun sel aastal peamiselt eksamiainetele, püüdes iga tund lahendada kõik õpetaja antud tunniülesanded ning osaledes vähemalt korda nädalas ainealastes lisakonsultatsioonides."

3. STTP- mudel ehk Soov, Tulemus, Takistus, Plaan 

STTP-mudel on nagu liiklemine Google Mapsi või Waze’i abil – meetodit kasutades tead täpselt, kuhu lähed ja oskad arvestada, millised takistused võivad teel ette tulla. 

STTP aitab ideaalselt kaardistada erinevaid võimalikke raskusi ja mõelda välja plaani, kuidas neid ennetada või nendega toime tulla. 

Soov: "Tahan keemias saavutada paremaid tulemusi."

Tulemus: "Ma oskan lahendada reaktsioonivõrrandeid ja saan kontrolltöö eest vähemalt 4."

Takistus: "Õppematerjal tundub igav ja keskenduda on raske."

Plaan: "Jagan õpiaja 20-minutilisteks osadeks ja lisan väikesed pausid. Nii saan paremini keskenduda. Samuti küsin õpetajalt täiendavaid näiteülesandeid ja lisaselgitusi."

Mõtle, milline neist eesmärgistamise mudelitest sobib sinu praeguste väljakutsetega kõige paremini. Alusta enda eesmärkide üle vaatamise või koostamisega kohe – pane paika esimene väike samm ja tee see ära. Isegi kõige pisemad unistused saavad alguse otsusest tegutseda!

Autor: Hanna Anett Peiel 
Toimetaja: Kaisa Johanna Vähi
03.02.2025

Kas lubad endale iga päev, et "seekord hakkan koju jõudes kohe õppima", aga lõpuks leiad end jälle kassivideosid vaatamas? Õnneks on olemas abinõud, kuidas oma eesmärgid paika panna nii, et need inspireeriks Sind telefoni käest panema ning tegutsema asuma. Räägime kolmest tõhusast eesmärgistamise strateegiast, mis sobivad igas vanuses õppija tööriistakasti.

Selleks, et raskustega toime tulla, on hea seada endale üks suurem eesmärk, mida endale aeg ajalt meelde tuletada.

Tartu Ülikool.(2019). Arengukava koostamise põhimõtted ja meetodid.

Eesti keele seletava sõnaraamatu (2009) järgi on õppimine teadmiste, oskuste, väärtuste ja vilumuste omandamine läbi korduste või harjutamise. Õppimise aluseks on pidev suhestumine füüsilise, vaimse ja sotsiaalse keskkonnaga ja selle käigus toimub muutus õpilase käitumises (Põhikooli riiklik õppekava, 2011). Haridus- ja Teadusministeerium (2022) toob välja, et õppimise laiem eesmärk on vastutustundlike ja haritud inimeste poolt loodud ühiskond. 

Õppimine kui protsess on juba eelmisest sajandist alates olnud üks psühholoogiateaduse põhjalikumalt uuritud valdkondi (De Houwer et al., 2013). Selle tulemusena on ilmavalgust näinud hulk erinevaid õppimist kirjeldavaid teooriaid. Viis enam levinud ja üldtunnustatud õpiteooriat on biheivioristlik teooria, kognitivistlik teooria, konstruktivistlik teooria, konnektivistlik teooria ja humanistlik teooria (Gandhi & Mukherji, 2023). Erinevad teooriad ning uued teadmised õppimise kui protsessi kohta neuroteaduses ja psühholoogias on olnud aluseks uuenenud ülemaailmsetele õpikäsitustele (Acedo & Hughes, 2014).

Haridus- ja teadusministeeriumi õpikäsituse muutuses (2020) on välja toodud, et Eesti hariduse põhisuunaks on konstruktivistlik käsitus. Selle keerulise sõna taga peitub üsna lihtne mõte – õppija ise loob ehk konstrueerib aktiivselt oma teadmisi ja arusaamu suhestudes keskkonnaga (Haridus ja teadusministeerium, 2020). Erinevalt varasematest õpikäsitustest, mis on tähtsustanud õigete vastuste meeldejätmist ja esitamist, lubavad konstruktivistlikud meetodid õppijal teadmisi laiemalt mõista ja mõtestada ning põhjalikumalt süveneda teadmiste olemusse (Singh & Yaduvanshi, 2015). Konstruktivistlike õpi- ja õpetamismeetodite põhimõtte järgi on õpetaja roll suunata, mitte dikteerida õpilaste lahenduskäiku ja vastuseni jõudmist (Dagar & Yadav, 2016). Kui varem on hariduses keskendutud pigem õppeainete sisule, siis nüüdisaegne õpikäsitus seab õpiprotsessis esikohale õppija enda (Acedo & Hughes, 2014).

Võimet õppida ehk luua seoseid võib pidada inimese põhioskuseks, mille esimesi märke on näha juba vastsündinutel (MacLeod, 2019). Õppimine kui uute seoste loomine on keeruline protsess, mille juured ulatuvad kognitiivsesse neuroteadusesse ja psühholoogiasse (De Houwer et al., 2013; Martinez-Perez & Salvador-Bertone, 2019). Närviraku tasandil on õppimine uute neuronite vaheliste sünapsite ehk ühenduste tekkimine (Owens & Tanner, 2017). Õpitegevust efektiivselt korrates muutuvad neuronite vahelised ühendused järjest tugevamaks ning uus teadmine kinnistub pikaajalisse mällu (Douglas Fields, 2020; Owens & Tanner, 2017). Neuroplastilisus, ehk aju võime luua uusi seoseid ja seeläbi muutuda, on aluseks õppimisele ja õpitu meelde jätmisele (Ramirez & Arbuckle, 2016; Kennedy, 2013). Õppimise ja meeldejätmise teiseks alustalaks on oligodendrotsüütidest moodustunud müeliinkate, mis paikneb ümber aksoni ning mille paksus kiirendab info liikumist ühelt neuronilt teisele (Long & Corfas, 2014; Xin & Chan, 2020).

Psühholoogilisest vaatest tähendab õppimine arengulist muutust, mis sõltub nii inimese kognitiivsete ehk tunnetuslike protsesside arengust, teda ümbritsevast keskkonnast kui ka tema eelnevatest kogemustest (Kikas, 2008; Toomela, 2015). Õppimisse on kaasatud hulk erinevaid tegevusi nagu näiteks mälu kasutamine, probleemide lahendamine ja tähelepanu, mille pidevas koostöös toimub uue info töötlemine ning uute teadmiste ehitamine (Kikas, 2010; Main, 2023). Tunnetuslikud protsessid on igal inimesel erinevad ning on leitud, et kõrgem kognitiivne võimekus soodustab akadeemilist edu (Shi & Qu, 2022). See aga ei tähenda, et eeldusi poleks võimalik muuta! Tunnetuslikke protsesse käivitab õppija keskkonnast tulev ajend (De Houwer et al., 2013), seega on keskkonnal oluline roll õppimiseks vajalike tingimuste loomisel. Koolis on õpikeskkonna peamine kujundaja õpetaja, kes peaks arvestama nii õppijate hetketaset kui ka võimalikku arengupotentsiaali (Toomela, 2015).

Tõhusaks õppimiseks on vaja lisaks soodsale keskkonnale ka õppija enda aktiivset osalemist (Ford, 2010). Bonwelli ja Eisoni (1991, lk. 19) järgi “[kaasab] aktiivne õppimine õpilasi tegevustesse ja nende tegevuste üle mõtlema“. Aktiivseks õppimiseks on vaja, et õppija kasutaks tunnetuslikku võimekust nagu informatsiooni hindamine, seoste loomine ja analüüsimine (Dogani, 2023). Lisaks on aktiivses õppimises olulisel kohal metakognitsioon ehk oskus oma tunnetustegevust teadvustada ja suunata (Brame, 2016). Õppimine on keeruline ja mitmeid valdkondi hõlmav protsess, seega õppimise soodustamiseks on vaja, et nii õpetaja kui õppekava suunitlus toetaks õppija üldist, tunnetuslikku, sotsiaalset ja ka metakognitiivset arengut (Acedo & Hughes, 2014; Kikas, 2015).

Autor: Hanna Anett Peiel 
Toimetaja: Kaisa Johanna Vähi
03.05.2024

Õppimisest räägitakse juba varasest east alates ja sugugi mitte ainult kooliga seoses – näiteks laps õpib kõndima ja rääkima, õpib teistega arvestama või kahvliga sööma. Kuigi tegevusena on õppimine igapäevane meie kõigi eludes, ei mõtle me just sageli sellele, mida see tegelikult tähendab.

Õppimine on keeruline ja mitmeid valdkondi hõlmav protsess, seega õppimise soodustamiseks on vaja, et nii õpetaja kui õppekava suunitlus toetaks õppija üldist, tunnetuslikku, sotsiaalset ja ka metakognitiivset arengut.

Acedo, C. & Hughes, C. (2014). Principles for Learning and Competences in the 21st-century Curriculum. PROSPECTS. 44. 503-525. https://doi.org/10.1007/s11125-014-9330-1

Bonwell, C. C. & Eison, J. A. Active Learning: Creating Excitement in the Classroom. 191ASHE-ERIC Higher Education Reports. Loetud aadressil https://files.eric.ed.gov/fulltext/ED336049.pdf

Brame, C. (2016). Active learning. Vanderbilt University Center for Teaching. Loetud aadressil https://cft.vanderbilt.edu/active-learning/

Dagar, V. & Yadav, A. (2016). Constructivism: A Paradigm for Teaching and Learning. Arts and Social Sciences Journal, 7(4), 1–4.

De Houwer, J., Barnes-Holmes, D. & Moors, A. (2013). What is learning? On the nature and merits of a functional definition of learning. Psychon Bull Rev 20, 631–642. https://doi.org/10.3758/s13423-013-0386-3

Dogani, B. (2023). Active Learning and Effective Teaching Strategies. International Journal of Advanced Natural Sciences and Engineering Researches, 7(4), 136-142.

Douglas Fields, R. (2020). The Brain Learns in Unexpected Ways. Loetud aadressil https://www.scientificamerican.com/article/the-brain-learns-in-unexpected-ways/

Eesti keele seletav sõnaraamat. (2009). Loetud aadressil https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=%C3%B5ppima&F=M

Ford, M. (2010). Critique in Academic Disciplines and Active Learning of Academic Content. Cambridge Journal of Education, 40(3), 265-280. https://doi.org/10.1080/0305764X.2010.502885

Gandhi, M. H. & Mukherji, P. (2023). Learning Theories. Treasure Island (FL): StatPearls Publishing. Loetud aadressil https://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK562189/#

Haridus- ja teadusministeerium. (2020). Õpikäsitusest ja selle muutumisest. Loetud aadressil https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022-10/har_min_broshyyr_12lk_est_veebi.pdf

Haridus- ja teadusministeerium. (2022). Õpikäsitus (2022). Loetud aadressil https://www.hm.ee/opikasitus

Kennedy, M. B. (2013). Synaptic Signaling in Learning and Memory. Cold Spring Harbor Perspectives in Biology, 8(2):016824. doi: 10.1101/cshperspect.a016824.

Kikas, E. (2008). Tunnetusprotsesside areng. Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. Tartu: TÜ Kirjastus.

Kikas, E. (2010). Tunnetusprotsessid ja nende arengulised iseärasused. Õppimine ja õpetamine I ja II kooliastmes. Tallinn: Haridus- ja Teadusministeerium.

Long, P. & Corfas G. (2014). Neuroscience. To Learn is to Myelinate. Science. 346(6207), 298-299. https://doi.org/10.1126/science.1261127

MacLeod, C. (2019). Learning Simple Associations. Canadian Psychology/Psychologie canadienne, 60 (1). https://doi.org/10.1037/cap0000170

Main, P. (2023). Cognition of Learning. Loetud aadressil https://www.structural-learning.com/post/cognition-of-learning

Martínez-Pérez J. F. & Salvador-Bertone M. (2019) Cognitive Neuroscience and How Students Learn: Hype or Hope. International Journal of Psychology Research (Medellin), 12(1), 6-8. https://doi.org/10.21500/20112084.4047

Owens, M. T. & Tanner, K. D. (2017). Teaching as Brain Changing: Exploring Connections between Neuroscience and Innovative Teaching. CBE Life Science Education, 16(2):fe2. https://doi.org/10.1187/cbe.17-01-0005

Põhikooli riiklik õppekava. (2011). RT I, 14.01.2011, 1. Loetud aadressil https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014020

Ramirez, A. & Arbuckle, M. R. (2016). Synaptic Plasticity: The Role of Learning and Unlearning in Addiction and Beyond. Biological Psychiatry, 80(9), e73-e75. https://doi.org/10.1016/j.biopsych.2016.09.002

Shi, Y. & Qu, S. (2022). The Effect of Cognitive Ability on Academic Achievement: The Mediating Role of Self-Discipline and The Moderating Role of Planning. Frontiers in Psychology, 13, 1014655. https://doi.org/10.3389/fpsyg.2022.1014655

Singh, S. & Yaduvanshi, S. (2015). Constructivism in Science Classroom: Why and How. International Journal of Scientific and Research Publications (IJSRP), 5(3).

Toomela, A. (2015). Arengust, õppimisest, õpetamisest ja pääsukestest, toim. Kikas, E, Toomela, A. Õppimine ja õpetamine III kooliastmes. Tartu: Eesti Ülikoolide Kirjastus OÜ.
Xin, W. & Chan, J. R. (2020). Myelin Plasticity: Sculpting Circuits in Learning and Memory. Nature Reviews Neuroscience, 21(12), 682-694. https://doi.org/10.1038/s41583-020-00379-8.

Artiklid

Kolm strateegiat, mis viivad su sihini!

Õppimisest

Tunnist tundi

Lehed

Jälgi

Kontakt

Privaatsuspoliitika