Muukeelsete laste kaasamine eestikeelses klassiruumis

Eestikeelsele õppele üleminek on eriti aktuaalne just praegu, sest Eestis on alanud kauaoodatud ja ulatuslik haridusreform. Alates 2024. aastast alustasid eestikeelse õppega vene õppekeelega lasteaiarühmad ning 1. ja 4. klasside õpilased (Haridus- ja Teadusministeerium, 2024a). See tähistab olulist sammu mitmekeelse haridussüsteemi ühtlustamisel ja loob eeldused sidusama ühiskonna kujunemiseks. Üleminek toimub järk-järgult ning eesmärgiks on, et kogu alus- ja üldharidus oleks hiljemalt aastaks 2030 eestikeelne (Haridus- ja Teadusministeerium, 2024a). Eestikeelsest koolist rääkides on David Vseviov oma kogemuse põhjal öelnud, et ühekeelne kool on kõigepealt võimalus (Haridus- ja Teadusministeerium, 2024b). Seega ei ole küsimus pelgalt keelevahetuses, vaid kõigile lastele võrdsete hariduslike võimaluste ja tulevikus paremate karjäärivõimaluste tagamises. Paraku pole 40% eesti keele eksami teise keelena sooritanud noortest omandanud eesti keele oskust haridustee jätkamiseks või töötamise alustamiseks vajalikul tasemel (Klaas-Lang, 2022). Kuidas aga toetada muukeelseid õpilasi eestikeelses klassiruumis nii, et nad tunneksid end seal turvaliselt, väärtustatuna ja oleksid motiveeritud õppima?

Kaasava õpikeskkonna loomine

Et eestikeelne kool oleks kõigi õpilaste jaoks toetav ja ligipääsetav, tuleb teadlikult kujundada selline õpikeskkond, kus muukeelsed lapsed tunnevad end aktsepteerituna ja saavad keeleliselt areneda. See ei ole iseenesestmõistetav protsess, vaid nõuab õpetajatelt teadlikke valikuid ja süsteemset lähenemist. Eriti oluline on siin küsimus, kuidas luua eestikeelses klassiruumis keskkond, mis toetab lapsi, kelle emakeel ei ole eesti keel. Kui soovime, et eestikeelne kool oleks päriselt kaasav, peame läbi mõtlema, millised õpetamisviisid ja hoiakud aitavad muukeelseid õpilasi nende keeleõppe- ja õpiteekonnal kõige paremini. Toetav klassiruum ei tähenda ainult abi keeleõppes, vaid ka õpilaste sotsiaalset kuuluvust, eneseusku ja võimalust koolielus ühtmoodi osaleda.

Arvestades, et mitmekeelse lapse areng ei pruugi täielikult kattuda ükskeelse lapse arenguga, tuleb talle pakkuda kohandatud keskkonda ning teadlikult suunatud toetust õppimises (Hallap & Trasberg, 2024). Mitmekeelse lapse keeleline taust võib mõjutada tema toimetulekut koolis, eriti kui õppetöö toimub keeles, mida ta piisavalt ei valda. Sellises olukorras ei pruugi lapse tegelik võimekus ja potentsiaal õppetulemustes kajastuda, mistõttu vajab ta täiendavat tuge nii keele- kui ka aineõppes. Eesti haridussüsteemis võib selline laps sattuda olukorda, kus temalt oodatakse samal tasemel tulemusi nagu emakeeles õppivatelt õpilastelt, kuid nende ootuste täitmist raskendavad keelelised vajakajäämised. Siinkohal sageli ei arvestata tõsiasjaga, et mitmekeelne laps võib olla nõrga keeleoskuse tõttu meie haridussüsteemi kontekstis erivajadusega õppija (Hallap & Trasberg, 2024).

Eestikeelsele õppele üleminekul muutub kooli roll veelgi olulisemaks. Just koolikeskkond on see, kus mitmekeelsed lapsed veedavad suure osa oma päevast ja kus kujunevad nii keeleoskus kui ka kuuluvustunne. Sujuvaks ja toetavaks üleminekuks peab kool teadlikult panustama nii muukeelsete õpilaste kui ka õpetajate toetamisse. Sellega seoses on oluline, et hariduse pikaajalised eesmärgid nagu enesemääratlemine ja sotsialiseerumine käiksid läbi projekt- või probleemõppe, kus õpilase kodukeel ja kultuur aitavad eelnevaid teadmisi uutega siduda (Kaldur et al., 2021).

Õpetaja roll ja võimalused muukeelsete laste kaasamisel

Õpetaja roll muukeelsete õpilaste toetamisel on luua keskkond, kus nad saavad keeleliselt ja sotsiaalselt areneda. Õpetaja peab lisaks ainesisu selgitamisele pakkuma ka keelelist tuge, aidates lastel igapäevaseid korraldusi mõista ja aktiivselt klassi töös osaleda. Selleks tuleb õpetajal kasutada erinevaid meetodeid, mis arvestavad iga lapse individuaalseid vajadusi ja keeleoskuse taset. Et võimaldada muukeelsel õpilasel ennast kiiresti väljendada, tuleks mõelda korraldustele, küsimustele ja sõnadele, mis on korduvalt ja igapäevaselt kasutusel ning luua neist keeleüksustest õpilast toetav ainetund (Hallap & Trasberg, 2024).

Muukeelseid lapsi saab toetada ka sellisel viisil, et õpetaja või tugispetsialist kasutavad oma võimalikku keeleoskust, et aidata õpilast uue keelekeskkonnaga harjumisel. Kui õpetaja oskab lapse emakeelt, saab seda kasutada korralduste andmisel, öeldes need esmalt eesti keeles, seejärel lapse emakeeles ja uuesti eesti keeles (Hallap & Trasberg, 2024). Erilised meetodid nagu mänguline õpetamine ja igapäevaelu kontekstis õppimine aitavad õpilastel keeleoskuse omandamist muuta loomulikumaks ja vähem stressirohkeks (Kaldur et al., 2021).

Mänguline õpe pakub lastele võimaluse keskenduda protsessile, mitte ainult lõpptulemusele. Samuti võimaldab mänguline õpe igapäevaelu teemasid keeleõppega siduda. Kui õpilased saavad kasutada õpitavat keelt praktikas – näiteks lahendada elulisi probleeme või mängida rollimänge, toimub keele omandamine kiiremini. Elulistes olukordades keele õppimine ei toeta ainult sõnavara laienemist, vaid aitab ka suurendada suhtlemisjulgust ja ümbritseva maailma mõistmist. Selline lähenemine võimaldab õpilastel keelt tõhusamalt omandada, arendades samal ajal nende sotsiaalseid oskusi ja valmidust igapäevaelu situatsioonides osaleda.

Hetkeolukord eestikeelsele õppele ülemineku ja muukeelsete õpilaste kaasamisega on vastuoluline. Kuigi eestikeelsele haridusele üleminek on ametlikult alanud ja ühiskonnas nähakse seda kui võimalust luua sidusam koolikeskkond, võib õpilaste vaates olla see protsess vaid näiline, sest õpetajad ei ole võimelised ainet eesti keeles õpetama ning eestikeelseid õppematerjale käsitletakse siiski vene keeles (Vunš, 2025). Seetõttu tunnevad noored end haridussüsteemis tõrjutuna ega saavuta eesti keeles sellist taset, mis võimaldaks neil edukalt haridusteed jätkata või tööle asuda. Õpilaste endi seisukoht on, et pelgalt seadusemuudatusest ei piisa – vajalik on õpilaste endi, vanemate, õpetajate ja riigi panust, et haridusreform kujuneks edukaks (Vunš, 2025).

Eestikeelsele haridusele üleminek toob endaga kaasa olulisi muudatusi, mis mõjutavad nii õpilasi kui ka õpetajaid. See on suur samm kaasavate ja võrdsete haridusvõimaluste tagamise suunas. Muukeelsete õpilaste toetamine nõuab teadlikku lähenemist, kus õpetajad loovad keskkonna, mis soodustab keele arengut ja sotsiaalset kuuluvust. Selle õnnestumiseks tuleb arvestada iga lapse vajaduste ja keeleoskuse tasemega, sest vaid nii saavad nad koolielus aktiivselt osaleda ja oma potentsiaali täies ulatuses realiseerida.