Andekus

Andekus Eestis – miks me ikka veel ei oska seda märgata ja toetada?

Andekuse teemal räägitakse Eestis vähe, kuna seda ei peeta probleemiks ning sageli ei tunnistata ka andekuse tähelepanuta jätmist kui probleemi. Tihti ei mõisteta, et ande arengu soodustamiseks on vajalik toetav keskkond nii koolis kui kodus. Andekus muutub probleemiks just siis, kui seda ei avastata ega arendata – eriti Eesti-suguse väikeriigi puhul, kus sellise inimressursi raiskamine on tõsine mure (Serbak, 2022).

Ometi on andekus olnud haridussüsteemis teemaks juba aastakümneid, kuid sellele vaatamata jäävad andekad lapsed tihti vajaliku tähelepanuta. Põlda ja Aava (2016) poolt läbi viidud uuringu tulemused näitavad, et tavakoolides sulanduvad andekad õpilased üldise õpilaskonna hulka või jäävad märkamata, kuna peamine tähelepanu on suunatud õpiraskustega õpilaste toetamisele. Põlda (2018) rõhutab oma doktoritöös, et kool ja õpetajad ei pööra andekatele õpilastele piisavalt tähelepanu. Sellele viitavad ka lapsevanemate ja õpilaste vastused, milles väljendatakse, et andekust ei märgata või et kooli toetus jääb puudulikuks.

Ka Tartu Ülikooli teaduskooli direktori Viire Sepa sõnul ei toeta Eesti koolisüsteem andekate laste võimete avaldumist, eriti poiste puhul. Ta märgib, et andekatele ei pakuta lisapingutust, mis viib nende potentsiaali alarakendamiseni. Sepa hinnangul õpetab praegune süsteem andekaid pigem laisklema, kuna kiirelt ülesandeid lahendavatele õpilastele antakse sageli lihtsalt järgmine sarnane ülesanne, mis ei arenda neid edasi (Himma, 2015).

Mis on andekus?

Eestis on palju andekaid lapsi, kuid küsimus on, kas ja kuidas me nende annet arendame. Kui tahame, et koolides kasvaksid tuleviku teadlased, kunstnikud, ettevõtjad ja loovmõtlejad, peame juba täna pakkuma lastele vajalikku tuge ja võimalusi oma potentsiaali avamiseks.

Andekuse määratlemine on keeruline nii teaduses kui ka hariduspoliitikas, mistõttu räägitakse sageli erinevatest mudelitest, mis arvestavad andekuse avaldumist ja arengut mõjutavaid tegureid. Kuigi andekust peetakse sageli hariduslikuks erivajaduseks, mida seostatakse kõrgete võimetega ja silmapaistvate saavutustega, sõltub selle kujunemine nii kaasasündinud eeldustest kui haridussüsteemi pakutavatest võimalustest. 

Sageli seostatakse andekust vaid kõrge intellektuaalse võimekusega, kuid teaduspõhised mudelid näitavad, et andekus on midagi enamat kui lihtsalt kõrged akadeemilised tulemused. Näiteks Renzulli andekuse mudel (1978) toob välja kolm olulist komponenti, mis iseloomustavad tõeliselt andekaid lapsi:

• Kõrge võimekus – intellektuaalne, loov või praktiline võimekus, mis eristab last eakaaslastest.
• Loovus – võime mõelda väljaspool tavapäraseid raame ja luua uusi lahendusi.
• Pühendumus ja töötahe – sisemine motivatsioon ja järjepidevus oma oskuste arendamisel.

See tähendab, et pelgalt testi tulemuste põhjal andekuse hindamine võib olla eksitav. Paljud lapsed, kellel on kõrge loovus ja suur töötahe, kuid kelle akadeemilised tulemused ei vasta tavapärastele ootustele, võivad jääda märkamata.

Gagné andekuse diferentseeritud mudel (2004) lisab veel ühe olulise aspekti – andekus kui protsess. Tema järgi sünnib laps teatud eeldustega, kuid nende eelduste realiseerumiseks on vaja toetavat keskkonda, kvaliteetset juhendamist ja motiveerivaid tegureid. Gagné (2004) eristab loomulikku annet (giftedness) ja välja arendatud andekust (talent), rõhutades, et kui kool ja kodu ei paku lapse andele sobivat tuge, võib tema potentsiaal jääda täielikult avamata.

Selleks, et Eesti haridussüsteem järjepidevalt ja süsteemselt andekust ja andeid väärtustaks ning toetaks, oleks vaja ühist arusaama – sealhulgas seadusandlikul tasandil – sellest, mida peetakse andekuseks, kes on andekas õppija ning kuidas toetada nii andekaid õpilasi kui ka iga õppija individuaalseid andeid (Sepp, 2024).

Miks ei suuda Eesti haridussüsteem andekaid piisavalt toetada?

Eesti haridussüsteemi üks suurimaid väljakutseid on andekate õpilaste toetamine. Andekust kui hariduslikku erivajadust käsitlevas uuringus tuuakse välja mitmeid tegureid, mis pärsivad andekate õpilaste arengut: koolides puuduvad sageli vajalikud ressursid (õppematerjalid ja rahastus), et pakkuda andekatele õpilastele diferentseeritud õpet ning õppekavad on tihti liiga jäigad, et arvestada andekate õpilaste eriliste vajadustega (Saul et al., 2007). Kui aga andekatele õpilastele ei pakuta vajalikku intellektuaalset väljakutset, võib see viia motivatsiooni languse ja õppetöö vastu huvi kaotamiseni.

Ühiskondlik suhtumine andekusse

Väga oluline takistus on ühiskondlikud hoiakud ja teadlikkuse puudumine. Eestis on endiselt levinud suhtumine, et andekus on kaasasündinud omadus, mida ei saa arendada. Paljuski peetakse andekust loomuomaseks ning sageli ei märgata andekate laste erivajadusi, kuna neid ei peeta "abivajavateks" õpilasteks. Selle tulemusena jäävad paljud andekad õpilased ilma vajalikust täiendavast toetusest, kuna neid nähakse kui inimesi, kellel ei ole täiendavaid õppimisvajadusi. Selline lähenemine ei arvesta andekuse kui potentsiaali arendamise vajadust. Haridus- ja Teadusministeeriumi (2023) tegevuskava rõhutab vajadust muuta ühiskondlikku hoiakut, käsitledes andekust kui potentsiaali, mida tuleb teadlikult arendada ja toetada.

Õpetajate puudulik ettevalmistus

Kahjuks ei ole paljud Eesti õpetajad saanud andekuse varakult märkamiseks ja sihipäraseks toetamiseks piisavalt ettevalmistust ning sageli puuduvad ka praktilised juhendmaterjalid, mis aitaksid neil andekate õpilaste erivajadusi paremini mõista ja nende arengut teadlikult suunata (Saul et al., 2007). Meie haridussüsteem kaldub käsitlema kõiki õpilasi võrdselt, ent see lähenemine ei arvesta andekate laste eripäradega. Haridus- ja Teadusministeeriumi (2021) andmetel ei pruugi õpetajad olla valmis tuvastama õpilaste erilisi tugevusi ega kasutama sobivaid meetodeid nende potentsiaali arendamiseks. Õpetajate ettevalmistus selles valdkonnas on olnud piiratud ning vajadus juhendmaterjalide ja täiendava toetuse järele kasvab. Ilma vastava koolituse ja tööriistadeta võivad paljud andekad õpilased jääda ilma vajalikust tähelepanust ja arenguvõimalustest.

Ressursipuudus

Ressursipuudus haridussüsteemis, hõlmates nii õpetajate kui ka rahastuse nappust, takistab andekate õpilaste arengu toetamist. Õpetajate puudus, eriti andekusele spetsialiseerunud õppejõudude osas, teeb keeruliseks andekate laste vajaduste rahuldamise. Samuti pole koolidel piisavalt raha, et pakkuda erikursusi ja individuaalseid õppekavasid, mis võimaldaksid kasutada diferentseeritud õpet ja õpilastele huvipakkuvatesse teemadesse sügavamalt süveneda. Väga oluline on andekuse varajane tuvastamine – spetsiaalsed programmid ja metoodikad, mis aitaksid juba alushariduses andekaid lapsi märgata.

Probleemid püsivad aastast aastasse

Probleemid on olnud aktuaalsed juba pikka aega. Näiteks 2000. aastatel ilmunud haridusanalüüsid (Saul et al., 2007) juhtisid tähelepanu sellele, et Eesti haridussüsteem ei oska andekust märgata ega arendada. 

Hilisemad uuringud, näiteks PISA testide tulemuste põhjal tehtud analüüsid aastatel 2012 ja 2022, on kinnitanud, et Eesti koolid panustavad palju järeleaitamisse, kuid vähem akadeemiliselt võimekate õpilaste arendamisse. Hariduspoliitilised soovitused PISA testi tulemustel aastal 2012 olid töötada välja põhimõtted andekate õpilastega tegelemiseks ja nende väljaselgitamiseks. Aastaks 2022 jäi soovitus muutumatuks – panustada rohkem andekate õpilaste väljaselgitamisse ja nende toetamisse (Lepmann et al., 2013; Tire et al., 2023).

Siiski on murettekitav, et kümne aasta jooksul ei ole tegelikult midagi muutunud. Kui soovitused on jäänud samaks, siis tekib küsimus, miks neid ei ole praktikas ellu viidud. Senisel kursil jätkates räägime 2032. aastal taas samadest probleemidest. Tundub, et soovitused ei oma reaalset mõju, kui need ei kajastu igapäevases praktikas ja poliitilistes tegevustes.

Kas kaasav haridus on lahendus?

Kehtivate õppekavade järgi peaks Eesti haridussüsteem toetama juba täna iga õpilase, sealhulgas andekate, individuaalset arengut. Kui ilmneb õpilase andekus, tagatakse talle koolis individuaalse õppekava rakendamine ning vajadusel täiendav juhendamine aineõpetajate või haridusprogrammide või haridusasutuste kaudu teiste spetsialistide poolt (Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, 2010). Andekuse märkamise ja toetamisega tuleks alustada varases eas – juba lasteaias. Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava (2008) rõhutab, et erivajadustega lapse, sealhulgas andeka lapse arengu toetamine on meeskonnatöö, mille toimimise eest vastutab lasteasutuse juhataja. Praktikas aga jääb andekuse märkamine ja arendamine sageli õpetajate isikliku initsiatiivi ja kooli või lasteaia ressursi taha.

Perioodil 2021–2027 keskendub haridussektor kaasava hariduse põhimõtete rakendamisele eesmärgiga suurendada haridusasutuste võimekust toetada kõiki õpilasi, nende erivajadustest sõltumata. Toetatakse projekte, mis aitavad edendada tasakaalustatud regionaalarengut ja ligipääsetavust haridusele (Haridus- ja Teadusministeerium, 2023).​ Kuid kaasava hariduse põhimõtted, mis on algselt loodud toetama õpi-, käitumis- ja tundeeluhäirete või muude erivajadustega õpilasi, ei arvesta sageli piisavalt andekate laste vajadustega, jättes nad haridussüsteemis tähelepanuta. See tõstatab küsimuse: kas ja mil määral on võimalik neid põhimõtteid andekate õpilaste toetamisel rakendada? (Pärnapuu, 2018).

Mida saaks teha teisiti?

• Parem õpetajakoolitus 

Õpetajad on meie haridussüsteemi nurgakiviks. Just nemad peaksid suutma õpilaste tugevusi varakult märgata ning pakkuma neile arenguks sobivaid väljakutseid ja toetust, et iga laps saaks oma potentsiaali parimal viisil rakendada. Selleks, et õpetajad saaksid oma tööd veelgi paremini teha, on oluline pakkuda neile regulaarseid nüüdisaegsel õpikäsitusel põhinevaid täienduskoolitusi. Me ei saa loota, et õpetajad suudavad õpilasi ette valmistada, kui nende enda oskused ja teadmised ei ole ajaga sammu pidanud. See tähendab nii pedagoogiliste oskuste arendamist, kui ka tehnoloogia- ja teadusvaldkondade mõistmist.

Andekate laste arengu toetamine ei sõltu ainult süsteemsetest otsustest ja poliitikast, vaid suuresti ka õpetajate võimest neid märgata ja juhendada. Selleks on oluline, et õpetajad ise tunneksid end toetatuna – nii professionaalselt kui ka emotsionaalselt. Lõppeesmärgiks peaks olema haridussüsteem, kus õpetajaid on piisavalt, neil on vajalikud teadmised ja oskused, aga ka töökeskkond, mis hoiab nende vaimset ja emotsionaalset heaolu. Ainult siis saavad õpetajad pakkuda igale õpilasele vajalikku tuge ning aidata kaasa nende potentsiaali maksimaalsele avaldumisele.

• Tugi õpetajale on tugi ka andekale

Kahjuks seisame aga endiselt silmitsi õpetajate ülekoormuse ja ebapiisava spetsialiseerumisega, mis takistab andekate õpilaste arengu toetamist. Eesti Haridustöötajate Liidu (2022) uuringu järgi on 90% õpetajatest kogenud läbipõlemist, samas kui üle 50% on kaalunud töölt lahkumist, peamisteks põhjusteks vähene toetus ja ülemäärane koormus. Läbipõlemine on paljude õpetajate igapäevane probleem, mis muudab nende töö veelgi raskemaks ja piirab nende võimet pakkuda õpilastele vajalikku individuaalset tuge (Eesti Haridustöötajate Liit, 2022).

• Süsteemne andekate tuvastamine

Haridus- ja teadusministeeriumi noorte- ja andekuspoliitika osakonna juhataja Riin Tamm (2021) tõdes Kuku raadio saates „Haridusmõte“, et andekate tuvastamine on tihti juhuslik ja süsteemitu. Tamm (2021) märkis, et kuigi andekaid õpilasi leitakse tänu õnnele, võib liialdamine (näiteks pidev osalemine erinevatel olümpiaadidel) viia läbipõlemiseni, isegi kui see alguses õpilasele meeldib. Puudub tasakaal ja süsteemne tugi andekuse arendamiseks (Tamm, 2021).

• Individuaalse õpiraja pakkumine

Andekad lapsed on need, kelle erilised võimed võimaldavad neil saavutada kõrgeid tulemusi (Saul et al., 2007). Sellised lapsed vajavad oma potentsiaali täiendamiseks ja ühiskonna heaks realiseerimiseks spetsiaalseid kasvatusprogramme ja/või erinevat kohtlemist, mida tavalised kooliprogrammid ei suuda neile pakkuda. 

Iga õpilane on ainulaadne, mistõttu peaks haridussüsteem pakkuma paindlikke õpiradu, mis arvestavad iga lapse individuaalsete vajaduste ja tugevustega. Traditsioonilistes koolides võib tekkida probleem, et kõik õpilased peavad õppima ühtemoodi, mis ei pruugi kõigile sobida. Andekad õpilased vajavad sageli suuremaid väljakutseid ja süvitsi minevat õpet, samas kui teised võivad vajada rohkem toetust ja kohandatud õppimisvõimalusi. Individuaalne õpirada võimaldab õpilastel õppida oma tempos ning saada suuremaid väljakutseid just nendes valdkondades, kus nende anne kõige enam avaldub. See ei tähenda ainult traditsiooniliste koolitundide ümberkujundamist, vaid kogu õpikogemuse kohandamist vastavalt õpilase tugevustele ja arenguvajadustele. Kui õpilastel on võimalus suunata oma energiat neid inspireerivatesse valdkondadesse, säilitades samal ajal laiapõhjalise hariduse, suureneb tõenäosus, et nad leiavad oma tee ja kogevad õppimisest sügavamat rahulolu.

Tõeline väljakutse seisneb nii õpetajate teadlikkuse tõstmises kui ka selgemas hariduspoliitikas ning koolide ressursside teadlikkus suunamises, et tagada andekatele lastele vajalik tugi. Haridussüsteemis andekate laste ebapiisav toetamine on süsteemne probleem, mille lahendamine eeldab paindlikkust, individuaalset lähenemist ja eri tasandite koostööd. See ei tähenda pelgalt andekuse kui nähtuse teadvustamist, vaid ka praktiliste meetmete rakendamist – alates õpetajakoolitusest kuni PISA uuringute põhjal tehtud soovituste elluviimiseni. Oluline on ületada barjäärid teadlikkuses, ressurssides ja poliitilises tahtes, et haridussüsteem saaks pakkuda tuge kõigile õpilastele, sealhulgas neile, kes vajavad kohandatud lähenemist oma potentsiaali avamiseks. Toetav ja mõistev keskkond nii kodus kui koolis motiveerib lapsi oma andeid arendama ning annab neile võimaluse traditsioonilistest raamidest välja murda.