Alternatiivpedagoogika Eesti hariduses

Alternatiivpedagoogika on Eesti hariduses järjest kasvav ja olulisemaks muutuv trend, mis pakub uusi võimalusi ja lähenemisviise õpilaste arengu toetamiseks. Milline alternatiivpedagoogika suudab aga pakkuda piisavat konkurentsi traditsioonilistele õppemeetoditele? Või ehk just alternatiivsed meetodid võimaldavad tänapäeva lastele seda, mida nad vajavad?

Alternatiivpedagoogika on Eesti hariduses saanud aastatega üha populaarsemaks. Eesti maastikul on kanda kinnitanud Waldorf-, Montessori ning Reggio Emilia pedagoogika, millest kahele populaarsemale siinkohal keskendume. Tiiu Kuurme sõnul erineb  alternatiivpedagoogika traditsioonilistest meetoditest just seetõttu, et neil on oma kindlad lähtekohad ja filosoofiad, mida üldhariduskoolides ei ole (Korv, 2021). Erakooli eelistamise motiivideks võivad olla individuaalse lähenemise võimalus väikeklasside olemasoluga,  erakoolide religioosne suunitlus või hoopiski alternatiivpedagoogika rakendamise võimalus (Hussar, 2018). Kuigi alternatiivpedagoogika oli Eestis tuntud juba 1990. aastast, siis populaarsuse on see saavutanud alles viimaste aastatega ning praeguseks on erinevad alternatiivpedagoogika võimalused äratanud lastevanemates märkimisväärset huvi (Kuurme, viidatud teoses Korv, 2021).

Esimese alternatiivpedagoogika võimalusena tuntakse Eestis just Waldorfpedagoogikat

Selle antroposoofilisele maailmavaatele tugineva pedagoogikasuuna rajas Austria filosoof Rudolf Steiner soovist pakkuda esimese maailmasõja järgsele ühiskonnale uut, inimesekeskset haridusmudelit. Steiner nägi haridust kui vahendit, mis aitab kasvatada vabu, loovaid ja sotsiaalselt vastutustundlikke inimesi, kes suudaksid ise maailma kujundada, mitte ainult sellesse sulanduda (Uhrmacher, 1995). Hariduse eesmärgiks sai inimese kui terviku (keha, hinge ja vaimu) arendamine. Waldorfpedagoogika õpetamisviisidesse on põimitud kunst, liikumine, käsitöö ja loodustunnetus, pakkudes elulähedast ja väärtuspõhist haridust ning luues lapses usaldust maailma vastu. Ideaalis töötab klassijuhataja või lasteaiaõpetaja samade õpilastega mitu aastat, et luua usaldussuhe ja turvatunne (Ashley et al., 2005). Õpetus toimub Steineri välja töötatud seitsmeaastaste arengutsüklite teooria alusel: esimesel eluperioodil on keskne liikumine ja vaba mäng, teisel loov ja kunstipõhine õppimine, ning kolmandas arengufaasis kujundatakse abstraktne mõtlemine ja kriitiline arutlusvõime (Uhrmacher, 1995). 

Eliis Pint on oma bakalaureusetöös täheldanud, et alternatiivpedagoogika populaarsus Eestis võib tuleneda soovist vältida ühekülgsust ja uuenduslike lähenemiste puudumist (Pint, 2017). 

Eesti Waldorfkoolide ühendusse kuuluvad 11 kooli ja 12 lasteaeda üle kogu Eesti, nende seas näiteks Tallinna Vaba Waldorfkool, Tartu Waldorfgümnaasium ja Pärnu Waldorfkool ning lasteaedadest näiteks Meelespea Waldorflasteaed Tallinnas, Tartu Waldorflasteaed Taevasina ja Viljandi Waldorflasteaed (Eesti Vabade Waldorfkoolide ja -lasteaedade Ühendus, n.d).

Waldorpedagoogikat on käsitletud mitmes uuringus, näiteks võrreldi Eesti Waldorf- ja tavakoolide õpilaste hinnanguid koolikeskkonnale, heaolule ja toimetulekule. Tulemused näitasid, et Waldorfkooli õpilased hindasid koolikliimat positiivsemalt ning tundsid end koolis paremini (Leinus, 2013). Steenbergen (2009) uuris Waldorfkoolide tõhusust Hollandis, võrreldes õpilaste kognitiivseid ja mitte-kognitiivseid tulemusi. Uuring näitas, et Waldorfkoolide õpilaste tulemused olid matemaatikas, keeles ja üldises probleemilahendamises madalamad, aga samas teenisid nad rohkem punkte avatuses, akadeemilises enesehinnangus, suhetes õpetajatega ja õpistrateegiate kasutamises. Levinud on arvamus, et alternatiivkoolides õppinutel on keerulisem kõrgharidust omandada, aga Põhja-Ameerikas läbi viidud kaheosaline uuring tõi välja, et Waldorfkoolide lõpetajad jätkavad sageli õpinguid kõrgkoolides ning on edukad erinevates valdkondades (Gerwin & Mitchell 2005, 2007). Uuringute põhjal võib järeldada, et Waldorkoolides pannakse õpilaste heaolule ja sotsiaalsetele oskustele suuremat rõhku kui akadeemilistele tulemustele, kuid see ei tähenda, et nende haridus ei ole piisav edasi õppimiseks. 

Tallinna Vaba Waldorfkooli õpilane Erik-Sten Teppo: ,,Vahepeal on nemad mingites asjades ees ja meie mingites asjades taga, aga siis me jõuame neile järgi jälle. Õppida saab igal pool’’ (Uibo, 2022). Seega on tänapäeval Waldorfharidus üldhariduskoolidele põnev alternatiiv, mida valida, kui see ühtib isiklike väärtustega.

Teine tuntud alternatiivpedagoogika suund, mida Eestis tuntakse, on Montessori pedagoogika 

Kadre Saar kirjeldab Montessori pedagoogika rakendamist kui võimalust, kus lapsed saavad klassiruumis vabalt liikuda ning neil on vabadus valida tegevus või teema, mida parasjagu rohkem uurida soovitakse (Uibo, 2022). Montessori haridusmudel töötati välja juba 1900. aastate alguses Roomas ning selle algatajaks oli Maria Montessori (Edwards, 2003). Montessori pedagoogikas on õpetajal klassiruumis diskreetse juhendaja roll, kes toetab laste arengut läbi sobiva keskkonna loomise, kus lastel on võimalik iseseisvalt või väikestes gruppides tegutseda (Aljabreen, 2020; Edwards, 2003). 

Montessori pedagoogika on Eestis küll veel lapsekingades, kuid Eesti Montessori Ühingu esimehe Asnate Tuuliku sõnul on huvi selle pedagoogikasuuna vastu suur (Korv, 2021). Lisaks kirjeldab Tuulik, et lapsed on võimelised ise tegema oskuslikke ja õigeid otsuseid ning akadeemiliste tulemuste pärast ei ole vaja muret tunda, sest uuringud on tõestanud, et Montessori meetodil õppivate laste tulemused on tavakoolidega võrreldes pigem kõrgemad kui madalamad (Korv, 2021).

Eestis on võimalik õppida Montessori pedagoogika järgi imikueast kuni teismeeani. Avatud on mitmeid lastehoide, lasteaiarühmasid ja ka kooliklasse. Montessori põhimõttel õpet pakkuvaid koole on Eestis kaks: Rocca al Mare Kooli Montessori Kool Tallinnas ning Forseliuse Kooli Montessori klass Tartus. Lasteaiarühmasid ja lastehoide on samuti Harjumaal ja Tartumaal (näiteks EluPuu Lasteaed, Maria Maja, Rukkilille Lasteaia Montessori rühm jm). Montessori meetodi kasutamiseks on õpetajatel võimalus läbida eraldi programm Association Montessori Internationale ehk AMI, mis on loodud Maria Montessori pool 1929. aastal (Eesti Montessori Ühing, n.d). 

​​Alternatiivsed lähenemised hariduses, nagu Waldorf- ja Montessori pedagoogika, pakuvad innovaatilisi võimalusi lapse tervikliku, iseseisva ja loova arengu toetamiseks. Eestis on nende pedagoogikate populaarsus kasvanud, võimaldades traditsioonilisele kooliharidusele sisukat alternatiivi. Kui tavapärased meetodid keskenduvad suuresti akadeemilistele saavutustele, siis alternatiivpedagoogika väärtustab rohkem lapse loovust, enesemääratlemist ja sotsiaalseid oskusi. 

Koolivaliku langetamisel on oluline läheneda nendele meetoditele kriitilise pilguga. Näiteks antroposoofiline maailmavaade, millel Waldorfpedagoogika põhineb, sisaldab muuhulgas elemente nagu karma ja temperamenditeooriad, mis ei pruugi kõnetada kõiki tänapäevase teaduspõhise hariduse otsijaid. Montessori pedagoogika on küll tõhus viis paljude laste iseseisvuse ja keskendumisvõime arendamiseks, aga võib tunduda liiga struktureeritud või piiratud sotsiaalse suhtluse poolest. Koolivalikul võivad saada määravaks praktilised tegurid nagu kooli kaugus kodust või vastava ettevalmistusega õpetaja olemasolu, samuti on alternatiivpedagoogilised koolid ja lasteaiad Eestis tihti kõrge kohatasuga ning seetõttu ei saa paljud pered majanduslikel põhjustel neid valida.

Lõpetuseks võib öelda, et alternatiivpedagoogika pakub inspireerivaid ja lapsekeskseid võimalusi, ent nagu iga haridusvalik, nõuab see süvenemist, teadlikkust ja ausat peegeldust pere väärtuste, lapse vajaduste ja ühiskondlike ootuste vahel.