Kaasava hariduse mudeli rakendamine

Kas kaasav haridus on kõigest moehullus? 4 müüti kaasava hariduse kohta.

Kaasav haridus on hariduspoliitika ja -praktika suundumus, mis tagab kõigile õppijatele nende eripäradest või vajadustest sõltumata võrdse juurdepääsu kvaliteetsele haridusele. Eestis on kaasava hariduse põhimõtted juurdunud juba üle kümne aasta – need sõnastati põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses 2010. aastal.

Viimastel aastatel on kaasava hariduse tähtsus veelgi kasvanud, kuna ühiskond muutub mitmekesisemaks ning vajadus pakkuda kõigile võrdseid võimalusi hariduses on üha olulisem. Tartu Ülikooli teadlaste uuringus (Silm et al., 2024) "Kaasava hariduskorralduse tõhusus üldhariduses 2023" rõhutatakse vajadust ühtlustada arusaama kaasava hariduse mõistest ning täiustada hariduskorralduslikke lahendusi selle toetamiseks. Kaasava hariduse olulisust rõhutab ka Haridus- ja Teadusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg, kes on öelnud: "Kaasav haridus on võti, mis tagab igale lapsele võimaluse saada kvaliteetset haridust." (Haridus- ja Teadusministeerium, 2024).

Kaasav haridus on seega hädavajalik, et tagada kõigile õppijatele võrdsed võimalused ning edendada ühiskonna sidusust ja arengut. Samas mainib Äli Leijen (2024), et Eesti tasandil oleks kõige olulisem jõuda esialgu ühisele arusaamale kaasava hariduse mõiste tähenduses ja ühiselt mõtestada, millised lähenemised seda Eesti haridusmaastikul enim toetaks. 

Kaasava hariduse kohta levivad ka mitmed müüdid, millega haridusmaastikul toimetajad pidevalt silmitsi seisavad. Nagu eelpool mainitud, on Eestis kaasava hariduse defineerimine keeruline ning mitmel pool tehaksegi seda erinevalt. Ühtse suuna puudumine võib olla ka üheks põhjuseks, miks kaasava haridusega seostub palju segadust ning ka valearusaamu või müüte. Selles postituses oleme võtnud endale eesmärgiks enim levinud müüdid kaasava hariduse kohta ümber lükata.

1. Kaasav haridus on kasulik ainult HEV õpilastele

Levinuim kaasava hariduse käsitlus on arusaam, et kõik õpilased, olenemata nende erisuste või takistuste iseloomust, õpivad koos eakaaslastega kodulähedases tavakoolis, saavad seal kvaliteetset õpetust ning vajalikku sekkumist ja tuge, et edukalt õppekava läbida (Alquraini & Gut, 2012, viidatud teoses Kivirand jt., 2020). Erivajadustega õppijad loetakse kaasatuks, kui nad veedavad vähemalt 80% oma õppeajast tavaklassis koos teiste õpilastega (European Agency for Special Needs and Inclusive Education, 2022, viidatud teoses Silm jt., 2024). Meie silmis on ainuõige viis kaasavat haridus rakendada nii, et HEV õpilased õpivad koos oma eakaaslastega tavaklassides ning -koolis, et toetada nende paremat integreerumist. 

Võrdse kohtlemise põhimõte tagab, et kõigil lastel, sõltumata nende taustast, võimetest või puuetest, on võrdsed võimalused saada kvaliteetset haridust ja arendada oma potentsiaali, aidates sellega kaasa sotsiaalsele õiglusele ja ühtekuuluvusele kogu ühiskonnas (UNESCO, 2017, viidatud teoses Silm jt., 2024). Lisaks on mitmed allikad (Soukakou et al., 2018; UNESCO, 2020, viidatud teoses Silm jt., 2024) näidanud, et kaasav haridus pole oluline ainult erivajadustega õpilastele, vaid ka tavakoolis õppivatele õpilastele. Erivajadustega õpilaste puhul aitab see saavutada paremaid õpitulemusi, luua tugevaid sõprussuhteid ja valmistada neid iseseisvaks eluks ette. Samuti saavad ”tavalised õpilased” kasu koos õppimisest, kuna see arendab nende sallivust ja oskust mõista erinevusi, aidates nii luua ühtse ja sidusa ühiskonna. Seetõttu saame väita, et kaasavast haridusest ning koos õppimisest saavad kasu kõik õppetöös osalevad õpilased.

2. Kaasav haridus on liiga kallis ja ressursimahukas

Usume, et pea iga haridusvaldkonnas kaasava hariduse mudeliga kokkupuutunud inimene on seda mõtet kuulnud. Meil tekivad aga seda lauset kuuldes alati küsimused. Näiteks, mis on siis see, mis on liiga kallis? Kust läheb eelarve piir? Mis on need kaasava hariduse mudeli rakendamiseks vajaminevad ressursid, mida muidu koolisüsteemis ei kasutata? Kaasav haridus ei piirdu vaid kvaliteetse kohustusliku koolihariduse tagamisega, vaid on oluline ka edasiste õpingute jätkamiseks, tööhõives osalemiseks ja kogukonda panustamiseks (European Agency for …, 2018, viidatud allikas Silm et al., 2024). Jättes kaasava hariduse potentsiaali rakendamata, võtame noortelt võimaluse võrdsetel alustel ühiskonda panustada ja töömaastikul osaleda. 

Mõeldes kaasava hariduse mudeli koolikeskkonnas rakendamisele, siis üks peamine ressurss on haridustöötajad: oskuslikud õpetajad, abiõpetajad, tugispetsialistid, eripedagoogid, logopeedid jt. Kuid jääb arusaamatuks, kes neist oleks ilma kaasava hariduseta üleliigsed. Jah, võib-olla peetakse pigem silmas asjaolu, et tuleb palgata rohkem personali ja värbamisega seotud kulutused on seega kallid, aga kas on? Mõelgem nüüd hetkeks, mis on ühiskonnale kasulikum – kas kaasata erinevate vajadustega õpilasi ühtmoodi ja panustada selleks noorte õppetööd toetavatesse abispetsialistidesse (ja siin peame silmas kõiki kooli õpilasi, mitte ainult HEV õpilasi, nagu esimese müüdi puhul kindlaks tegime) või tegeleda tulevikus tagajärgedega, kui meie ühiskonnas on inimesi, kes täisväärtusliku haridusliku toeta jäämise tõttu elavad alla enda potentsiaalide.

3. Kaasav haridus on kõigest moehullus ja sellel ei ole pikaajalist perspektiivi

Kaasav haridus ei ole mööduv trend, vaid teaduslikult põhjendatud ja pikaajalise visiooniga arengusuund, mis on kujunenud vastuseks ühiskonna kasvavale vajadusele tagada kõigile õpilastele võrdsed võimalused ja sotsiaalne integreerumine. Haridussüsteem ei saa enam lähtuda ühtsest "keskmise õpilase" mudelist – iga laps on erinev ning haridus peab neid erinevusi arvestama. Just seetõttu on kaasav haridus tulnud selleks, et jääda. See ei ole ajutine katsetus, vaid vastus ühiskondlikele muutustele ja tõekspidamistele, mis üha enam väärtustavad mitmekesisust, õiglust ja ligipääsetavust. Uuringud kinnitavad, et kaasav haridus toetab õppimist ja arengut, andes lastele võimaluse oma vajadustele ja võimetele vastavalt õppida (Jardinez & Natividad, 2024). Kuid veelgi olulisem on see, et selline lähenemine saadab ühiskonda laiema sõnumi: iga inimene on väärtuslik, tema eripäradest sõltumata. Eesti kontekstis on panustatud tugistruktuuridesse ja mitmekesistatud õpikeskkondadesse (Kivirand et al., 2020), mis aitavad tagada, et kõik õpilased tunneksid end hariduses kaasatuna. Kuuluvustunne on oluline eeldus tõeliselt õppimiseks ja arenemiseks. Lisaks sellele aitab kaasav haridus kujundada oskusi, mida on vaja 21. sajandi ühiskonnas – koostöö, empaatiavõime, erinevuste mõistmine. Kui õpilased kasvavad üles keskkonnas, kus kõiki aktsepteeritakse ja toetatakse, kanduvad need hoiakud ka hilisemas elus edasi. Seega pole kaasav haridus oluline ainult üksikisiku, vaid kogu ühiskonna tasandil. Just sotsiaalne integreerumine on see, mis aitab vähendada eraldatust ja tugevdada kogukonnatunnet. Leijen (2024) toob välja, et kaasav haridus on rohkem kui lihtsalt hariduslik lähenemine – see on ühiskondlik seisukohavõtt selle kohta, millist maailma me tahame ehitada. Seetõttu ei saa me käsitleda kaasavat haridust kui ajutist programmi, vaid kui hariduspõhimõtet, millel on püsiv roll tuleviku kujundamisel.

4. Kaasava hariduse mudeli rakendamine vähendab õppetöö kvaliteeti

See müüt põhineb arvamusel, et klassis õppivad HEV õpilased vajavad eakaaslastega võrreldes rohkem tähelepanu, mistõttu tegutseb õpetaja suure osa tunnist abivajajatega ja jätab ülejäänud õppetöö tagaplaanile. Selline arvamus on kvalifitseeritud ja oskusliku õpetaja puhul aga täiesti alusetu – õpetajate enesekindlus ja valmisolek kaasavat haridust rakendada sõltub suuresti nende teadmistest ja oskustest kujundada õppeprotsess nii, et see toetaks iga õpilase arengut (Kivirand et al., 2020). Tegevõpetajad peavad kaasava hariduse kontekstis oluliseks suhtlemis- ja koostööoskust, psühholoogiateadmisi ning oskust ajaplaneerimiseks ja eneserefleksiooniks (Kivirand et al., 2020). Selle müüdiga kokku puutudes tasub meeles pidada, et ka kõige arenenumad pedagoogilised meetodid ei pruugi olla tõhusad, kui õpetajad usuvad otseselt või kaudselt, et teatud erivajadustega õpilaste arenguvõime on piiratud. Seetõttu mõjutavad õpetajate hoiakud nii õpilaste kaasamist kui ka klassiruumi üldist õhkkonda (Ainscow, 2005, viidatud allikas Aarmaa & Raudsepp, 2020).

Oskuslik õpetaja suudab ka kaasava hariduse mudeli rakendamisel hoida klassiruumis tasakaalu ning tõhusat õppetööd läbi viia. Jääb mulje, et antud müüdi puhul ei ole küsimus niivõrd kaasava hariduse mudelis, vaid pigem õpetajate oskuslikkuses pakkuda kõigile õpilastele sobiva raskusastmega tegevust. Samas peame möönma, et kui kaasavat haridust rakendatakse läbimõtlemata ja õpetajale vajalikku tuge pakkumata, võib õppetöö kvaliteet tõesti kannatada.

Kaasav haridus ei ole ajutine moevool, vaid teaduslikult põhjendatud ning pikaajalise visiooniga arengusuund, mille eesmärk on tagada kõigile õpilastele õppimiseks võrdsed võimalused. Uuringud näitavad, et kaasava hariduse rakendamisest võidab terve koolikogukond – see loob võimaluse sidusama ja ühtsema ühiskonna kujundamiseks, kus iga õppija potentsiaal saab tuge ja arenguvõimalusi. Kuigi kaasava hariduse ümber liigub endiselt mitmeid müüte, on oluline näha eelarvamustest kaugemale ja keskenduda sellele, kuidas kaasamine saab olla osa haridussüsteemi terviklikust arengust. Seetõttu pole otstarbekas lasta müütidel arendustegevusi pidurdada – palju tulemuslikum on panustada õpetajate koolitamisse ning vajalike ressursside tagamisse. Nii kujundab kaasav haridus tuleviku haridussüsteemi õiglasemaks ja jätkusuutlikumaks.