Õppimisest

Õppimisest räägitakse juba varasest east alates ja sugugi mitte ainult kooliga seoses – näiteks laps õpib kõndima ja rääkima, õpib teistega arvestama või kahvliga sööma. Kuigi tegevusena on õppimine igapäevane meie kõigi eludes, ei mõtle me just sageli sellele, mida see tegelikult tähendab.

Eesti keele seletava sõnaraamatu (2009) järgi on õppimine teadmiste, oskuste, väärtuste ja vilumuste omandamine läbi korduste või harjutamise. Õppimise aluseks on pidev suhestumine füüsilise, vaimse ja sotsiaalse keskkonnaga ja selle käigus toimub muutus õpilase käitumises (Põhikooli riiklik õppekava, 2011). Haridus- ja Teadusministeerium (2022) toob välja, et õppimise laiem eesmärk on vastutustundlike ja haritud inimeste poolt loodud ühiskond. 

Õppimine ja psühholoogia

Õppimine kui protsess on juba eelmisest sajandist alates olnud üks psühholoogiateaduse põhjalikumalt uuritud valdkondi (De Houwer et al., 2013). Selle tulemusena on ilmavalgust näinud hulk erinevaid õppimist kirjeldavaid teooriaid. Viis enam levinud ja üldtunnustatud õpiteooriat on biheivioristlik teooria, kognitivistlik teooria, konstruktivistlik teooria, konnektivistlik teooria ja humanistlik teooria (Gandhi & Mukherji, 2023). Erinevad teooriad ning uued teadmised õppimise kui protsessi kohta neuroteaduses ja psühholoogias on olnud aluseks uuenenud ülemaailmsetele õpikäsitustele (Acedo & Hughes, 2014).

Ootused õppimisele 

Haridus- ja teadusministeeriumi õpikäsituse muutuses (2020) on välja toodud, et Eesti hariduse põhisuunaks on konstruktivistlik käsitus. Selle keerulise sõna taga peitub üsna lihtne mõte – õppija ise loob ehk konstrueerib aktiivselt oma teadmisi ja arusaamu suhestudes keskkonnaga (Haridus ja teadusministeerium, 2020). Erinevalt varasematest õpikäsitustest, mis on tähtsustanud õigete vastuste meeldejätmist ja esitamist, lubavad konstruktivistlikud meetodid õppijal teadmisi laiemalt mõista ja mõtestada ning põhjalikumalt süveneda teadmiste olemusse (Singh & Yaduvanshi, 2015). Konstruktivistlike õpi- ja õpetamismeetodite põhimõtte järgi on õpetaja roll suunata, mitte dikteerida õpilaste lahenduskäiku ja vastuseni jõudmist (Dagar & Yadav, 2016). Kui varem on hariduses keskendutud pigem õppeainete sisule, siis nüüdisaegne õpikäsitus seab õpiprotsessis esikohale õppija enda (Acedo & Hughes, 2014).

Õppimine ja aju

Võimet õppida ehk luua seoseid võib pidada inimese põhioskuseks, mille esimesi märke on näha juba vastsündinutel (MacLeod, 2019). Õppimine kui uute seoste loomine on keeruline protsess, mille juured ulatuvad kognitiivsesse neuroteadusesse ja psühholoogiasse (De Houwer et al., 2013; Martinez-Perez & Salvador-Bertone, 2019). Närviraku tasandil on õppimine uute neuronite vaheliste sünapsite ehk ühenduste tekkimine (Owens & Tanner, 2017). Õpitegevust efektiivselt korrates muutuvad neuronite vahelised ühendused järjest tugevamaks ning uus teadmine kinnistub pikaajalisse mällu (Douglas Fields, 2020; Owens & Tanner, 2017). Neuroplastilisus, ehk aju võime luua uusi seoseid ja seeläbi muutuda, on aluseks õppimisele ja õpitu meelde jätmisele (Ramirez & Arbuckle, 2016; Kennedy, 2013). Õppimise ja meeldejätmise teiseks alustalaks on oligodendrotsüütidest moodustunud müeliinkate, mis paikneb ümber aksoni ning mille paksus kiirendab info liikumist ühelt neuronilt teisele (Long & Corfas, 2014; Xin & Chan, 2020).

Õppimine ja areng

Psühholoogilisest vaatest tähendab õppimine arengulist muutust, mis sõltub nii inimese kognitiivsete ehk tunnetuslike protsesside arengust, teda ümbritsevast keskkonnast kui ka tema eelnevatest kogemustest (Kikas, 2008; Toomela, 2015). Õppimisse on kaasatud hulk erinevaid tegevusi nagu näiteks mälu kasutamine, probleemide lahendamine ja tähelepanu, mille pidevas koostöös toimub uue info töötlemine ning uute teadmiste ehitamine (Kikas, 2010; Main, 2023). Tunnetuslikud protsessid on igal inimesel erinevad ning on leitud, et kõrgem kognitiivne võimekus soodustab akadeemilist edu (Shi & Qu, 2022). See aga ei tähenda, et eeldusi poleks võimalik muuta! Tunnetuslikke protsesse käivitab õppija keskkonnast tulev ajend (De Houwer et al., 2013), seega on keskkonnal oluline roll õppimiseks vajalike tingimuste loomisel. Koolis on õpikeskkonna peamine kujundaja õpetaja, kes peaks arvestama nii õppijate hetketaset kui ka võimalikku arengupotentsiaali (Toomela, 2015).

Õppimine ja õppija

Tõhusaks õppimiseks on vaja lisaks soodsale keskkonnale ka õppija enda aktiivset osalemist (Ford, 2010). Bonwelli ja Eisoni (1991, lk. 19) järgi “[kaasab] aktiivne õppimine õpilasi tegevustesse ja nende tegevuste üle mõtlema“. Aktiivseks õppimiseks on vaja, et õppija kasutaks tunnetuslikku võimekust nagu informatsiooni hindamine, seoste loomine ja analüüsimine (Dogani, 2023). Lisaks on aktiivses õppimises olulisel kohal metakognitsioon ehk oskus oma tunnetustegevust teadvustada ja suunata (Brame, 2016). Õppimine on keeruline ja mitmeid valdkondi hõlmav protsess, seega õppimise soodustamiseks on vaja, et nii õpetaja kui õppekava suunitlus toetaks õppija üldist, tunnetuslikku, sotsiaalset ja ka metakognitiivset arengut (Acedo & Hughes, 2014; Kikas, 2015).