Sügav õppimine: miks on see tänapäeval eriti oluline?

Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas ei piisa enam pelgalt faktide meeldejätmisest – eriti tehisintellekti ajastul. Ühiskond vajab inimesi, kes suudavad kriitiliselt mõelda, keerulisi probleeme lahendada ja erinevatesse teemadesse süveneda. Just neid oskusi hinnatakse ka tööturul aina enam. Majandusorganisatsiooni OECD (2023) andmetel on kriitiline mõtlemine ja probleemilahendus tuleviku tööturu võtmekompetentsid. Samas näitavad Eesti PISA-testi (2022) tulemused, et paljud õpilased jäävad just nende oskuste arendamisel hätta (Haridus- ja Noorteamet, 2022).

Suured mõtlejad on juba ammu rõhutanud sügava õppimise tähtsust. John Deweyt (1938) järgides võib öelda, et haridus ei ole lihtsalt ettevalmistus tulevikuks, vaid osa elust endast. Tema lähenemine rõhutab, et õppimine peaks olema loomulik ja pidev protsess, mis aitab inimesel mõista nii iseennast kui ka ümbritsevat maailma – see pole ainult eksamiteks valmistumine, vaid elukestev areng ja kasvamine läbi kogemuste.

Sügav õppimine ja seda lihtsustavad tehnikad

Sügav õppimine ei toimu kiiresti ega pealiskaudselt. See vajab rahu, aega ja keskendumist, et keerulisi teemasid mõista. Jaan Aru tõstatab küsimuse, kas ühiskondlikud olud – pidev kiirus, mitme asja korraga tegemine ja töökoormus – ei moonuta seda, kuidas me üldse õppida saame (Kärner, 2023). Kui meil puudub aeg süvitsi minekuks, ei saa me end täielikult pühendada sellele, mis on õppimise tõeline väärtus: arusaam ja mõistmine (Kärner, 2023). See tähendab, et sügava õppimise protsess võib olla ohustatud, kuna selleks ei ole piisavalt vaimset ruumi (Kärner, 2023).

Sügav õppimine on rohkem kui lihtsalt akadeemiline protsess – see on seotud ka inimese vaimse ja emotsionaalse arenguga. Aru väidab, et süvitsi minemata ei saa inimene end täielikult arendada ega iseennast mõista (Kärner, 2023). Mõtestatud õppimine loob tugeva aluse eneserefleksiooniks, mis omakorda aitab inimesel keeruliste olukordade ja otsustega paremini toime tulla.

Tõhusad õppetehnikad: meenutamispraktika ja iseseisev mõtlemine

Üks sügavat õppimist toetav tehnika on meenutamispraktika (retrieval practice), mida on uurinud mitmed teadlased. Näiteks on Roediger ja Butler (2011) näidanud, et aktiivne meenutamine (kui õppija püüab õpitut ilma märkmeid või abimaterjale kasutamata meenutada) parandab pikaajalist mälu, tugevdab mõistmist ja aitab omandatud teadmisi hiljem rakendada. Tuntud haridus- ja keskkonnapsühholoogi Grete Arro sõnul kasutas ta õpilasena meenutamispraktikat intuitiivselt, tuletades endale regulaarselt õpitud teemasid meelde, et need salvestuksid püsimällu (Kivestu-Rotella, 2024).

Teine oluline aspekt on pidev enesearendamine ja iseseisev pingutus. See aitab meil mõista oma kogemusi, seostada neid laiemate teadmiste ja tõdede süsteemidega ning teha teadlikke otsuseid. Arro arvab, et on oluline kõigepealt ise pingutada, et asjast aru saada, mitte kohe abi küsida – asju ise läbi töötades mõistab inimene paremini teemat ning ka seda, miks ta asjast kohe aru ei saanud (Kivestu-Rotella, 2024). Selline lähenemine toetab õppijat iseseisva mõtlejana.

Hinded vs mõistmine

Oma kogemuse põhjal usume, et paljud õpilased kogevad võistlushimulist koolikeskkonda – pärast kontrolltöid võrreldakse tulemusi, räägitakse hinnetest ja asetatakse rõhk tulemustele, mitte protsessile. Sellises keskkonnas kipuvad teadmised jääma ajutiseks – õppimine toimub hindamise, mitte arusaamise pärast. Uue teema saabudes unustatakse eelmine, sest seoseid ei loodud ja mõtestatud õppimist ei toimunud.

Kui õppimist nähakse kui vahendit heade hinnete saamiseks, mitte kui võimalust teadmiste ja mõistmise arendamiseks, jääb õppimise sisuline väärtus tagaplaanile. See ei soodusta noore õppija arengut ega loo turvalist ruumi vigade tegemiseks, õppimiseks ja kasvamiseks.

Edenemismõtteviisi kujundaja

Meie hinnangul on õpetajatel keskne roll õppimiskultuuri kujundamises. Kui õpetajad suudavad luua keskkonna, kus vigadest õppimine on teretulnud ja hindamine suunatud eelkõige arengule, võib see aidata õpilastel mõista, et teadmiste väärtus ei peitu hinde numbris, vaid sügavas arusaamises.

Edenemismõtteviis (growth mindset) tähendab, et õppija mõistab: võimed ei ole staatilised, vaid arenevad läbi pühendumise ja pingutuse. Just selline mõtteviis loob eeldused sügavaks õppimiseks ja pidevaks enesetäiendamiseks (Roediger & Butler, 2011).

Sügav õppimine – vajadus, mitte luksus

Kui sügav mõtlemisvõime ja arusaamine muutub tänapäeva elutempo tõttu üha haruldasemaks, siis pole see kaotus mitte ainult indiviidi, vaid terve ühiskonna seisukohast. Kui ei ole aega ja ruumi süvitsi minekuks, kaotame võime arendada oma analüüsi-, loovus- ja arusaamisvõimekust. Sügav õppimine on vaimne praktika, mis nõuab lisaks teadmiste omandamisele aeglast, keskendunud protsessi, mis aitab meil mõista maailma ja end selles maailmas. Selles mõttes võib sügava õppimise protsess tõepoolest olla tänapäeva kiire ja segadust tekitava maailma luksus.